ODESSA CLASSICS TALLINN 2024
Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile
10. juuni 2024 kell 19.00
Estonia kontserdisaal
KAVA
Valentõn Sõlvestrov (*1937)
„Pastoraalid“ (Hommage á Beethoven, 2020)
Moderato – Allegro assai – Vivace – Larghetto – Moderato – Moderato – Andantino –
Allegretto – Moderato
Mõroslava Kotorovõtš (viiul)
Alexey Botvinov (klaver)
„3 Waltzes with Postludium“ op. 3 (2005–2006)
I Allegretto
II Moderato
III Vivace
IV Postludium
Alexey Botvinov (klaver)
„Hommage à J.S.B.“ (2009)
I Andantino
II Andantino
III Allegro
„Melodies of the Moments“ (Hetkede meloodiad), III tsükkel (2005)
I Hällilaul
II Barkarool
III Hällilaul
Hans Christian Aavik (viiul)
Karolina Aavik (klaver)
Vaheaeg
„Melodies of the Moments“, VI tsükkel („25.10.1893 … in memoriam P.I.Tsch.“, 2004)
I Prelüüd (Meloodia sünd)
II Hällilaul
III Serenaad
Mõroslava Kotorovõtš (viiul)
Alexey Botvinov (klaver)
„Postludium III“ (Järelmäng III, 1981/82)
Marcel Johannes Kits (tšello)
Alexey Botvinov (klaver)
„Pastoraalid“ (2023)
Animato – Andantino – Moderato – Andante – Moderato – Moderato – Allegro
Hans Christian Aavik (viiul)
Marcel Johannes Kits (tšello)
Alexey Botvinov (klaver)
.jpeg)
.jpg)
Valentõn Sõlvestrov (sündinud 1937) on ukraina üks tuntum ja hinnatum helilooja. Tema vahetu ning nostalgiast kantud muusika on jõudnud paljude kuulajate südamesse üle riigipiiride. Sõlvestrov alustas tõsisemat muusikaga tegelemist alles 15-aastaselt, õpe toimus aastaid vaid eratundides. Hiljem õppis ta klaverimängu Kiievi muusikakoolis (1955–1958), seejärel Kiievi konservatooriumis (1958–1964), kus teda kompositsiooni alal juhendas Borõss Ljatošõnskõi.
1960. aastatel sai Sõlvestrovist loomingulise rühmituse Kiievi Avangard liige, mille meelsus ja aktiivne tegevus aitasid avada Ukraina muusikaloos uue lehekülje, keskendudes värskematele stiilivooludele ja kompositsioonitehnikatele (dodekafoonia, aleatoorika ja sonoristika jm). Sõlvestrovi huvi uuenduste vastu jahenes saati 1970. aastatest, välja kasvas postmodernismile liginev ja aina lihtsamaks muutuv muusikaline mõtlemine. Autor ise nimetab oma stiili „metamuusikaks“, selle oluliseks ja märgiliseks osaks saab pöördumine eelnevate ajastute muusikaliste stiilide poole.
Sõlvestrovi mahukas looming hõlmab üheksat sümfooniat, teoseid klaverile ja orkestrile, kammerorkestrile, kolme keelpillikvartetti, klaverikvintetti, klaverisonaate, kammermuusikat ja vokaalmuusikat, ent tähelepanu väärivaimaks peateoseks peetakse sageli 5. sümfooniat (1982), mille eest pälvis helilooja ka Ukraina riikliku preemia. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkas Sõlvestrov komponeerima ka vaimulikke teoseid, mida mõjutas sügavalt õigeusu liturgilise muusika kõlailm.
Tänase kava keskmes on Sõlvestrovi sel sajandil loodud kammerteosed. Üheksast ühendatud palast koosnev teos „Pastoraalid“ (2020) vihjab taastamist vajava maise paradiisi ideele ning on pühendatud Beethovenile ja tema 6. sümfooniale. Teosega „Hommage à J.S.B.“ (2009) kummardab Sõlvestrov Johann Sebastian Bachi ees, mõtestades näiliselt tuttavat uuesti ja kuulates tundlikult meloodilisi fragmente ning harmooniat.
Mahukas muusikaline mõtisklus „Hetkede meloodiad“ koosneb 22 palast seitsmes tsüklis viiulile ja klaverile. Kolmas tsükkel on pühendatud Helle Mustoneni mälestusele ning koosneb kolmest hellast hällilaululikust osast. Kuues tsükkel „25.10.1893 … in memoriam P.I.Tch.“ mõtiskleb Tšaikovski meloodilise talendi ning meloodia sünni müstika üle. Sõlvestrovile on pakkunud palju mõtteainet muusikaliste järelmängude olulisus, kooda või epiloogi tugev mõju. Seda mõtiskelu avab tsükkel „Kolm järelmängu“, mille kolmas osa on eleegiline mõtlik miniatuur tšellole ja klaverile. Uusima teosena kõlab ligi 20 minutit vältav „Pastoraalid“ (2023), mille ülim lihtsus on teravas kontrastis ümbritseva tõeluse aina keerukama olemusega.
Sõlvestrov tegutses vabakutselise heliloojana Kiievis kuni kevadeni 2022, mil ta emigreerus Venemaa invasioonisõja eest Saksamaale.
Mõroslava Kotorovõtš on hinnatud viiuldaja ning õppejõud, kelle aktiivsus nii solistina kui kammermuusikuna paistavad silma Ukrainas ja ka rahvusvaheliselt. Ta sündis Kiievis tuntud muusikute viiuldaja Bohodar Kotorovõtši ja harfimängija Natalia Kmeti peresse, kust saadud tugev eeskuju viis õppima Mõkola Lõssenko nimelisse Kiievi Muusikakeskkooli
ja seejärel Ukraina Rahvuslikku Muusikaakadeemiasse.
Viiuldaja Mõroslava Kotorovõtši edasine professionaalne teekond sai olulise tõuke koostööst legendaarse dirigendi ja viiuldaja Gidon Kremeri juhitud kammerorkestriga Kremerata Baltica. Ta viitab sellele perioodile sageli kui oma „praktilisele Euroopa konservatooriumile“, rõhutades paljudel Euroopa lavadel omandatud hindamatuid kogemusi. Paralleelselt Kremerata Balticaga pühendas Mõroslava Kotorovõtš ka kaksteist aastat Ukraina rahvusliku ansambli Kiievi Solistid tegevusele. Soovides jagada oma rikkalikku esinemiskogemust ja toetada õppeteel noori andekaid muusikuid, asutas Kotorovõtš 2013. aastal loovtöökoja-kammeransambli ARTEHATTA.
Kotorovõtš on end täiendanud tunnustatud interpreetide Marina Jašvili, Ruggiero Ricci ja Thomas Zehetmairi meistriklassides. Kotorovõtši väljapaistvaks konkursisaavutuseks kujunes grand prix rahvusvahelisel konkursil „Kuldne sügis“ (Hmelnõtskõi, 1993). Tunnustuseks tema märkimisväärse muusikalise panuse eest on Mõroslava Kotorovõtš pälvinud Ukraina teenelise kunstniku tiitli (2019).
Aastast 2001 töötab ta õppejõuna Pjotr Tšaikovski nimelise Ukraina Riikliku Muusikaakadeemia viiuliosakonnas, lisaks on tema asjatundlikkus kõrgelt hinnatud ka rahvusvaheliste ja riiklike konkursside žüriide liikmena.
Alexey Botvinov on avara haardega pianist, muusikaline innovaator ja korraldaja. Ukraina ühe nimekama pianistina tuntud Botvinov on ka hinnatud Rahmaninovi klaverimuusika tõlgendaja, lisaks kuulub talle Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonide“ esitamise mitteametlik rekord – ta on seda klaverirepertuaari olulist nurgakivi esitanud enam kui 300 korral. Botvinov on Ida-Euroopa ühe juhtiva muusikafestivali „Odessa Classics“ eestvedaja ja kunstiline juht.
Alexey Botvinov sündis Odessas muusikute peres. Klaverit õppis ta Odessa konservatooriumis ning seejärel Moskva konservatooriumis professor Gornostajeva juhendamisel. Botvinov on võitnud auhinnalisi kohti arvukatel konkurssidel, sh Rahmaninovi konkursil Moskvas (1983), Bachi konkursil Leipzigis (1988) ning Clara Schumanni konkursil Düsseldorfis (1994). Soolokontserdid tähtsündmustel nagu Chopini festival Poolas ja Zürichi Pidunädalad Šveitsis on toonud suure publikumenu ja kiitva tagasiside rahvusvahelises pressis. Aastail 2009–2010 oli Botvinov Odessa Riikliku Ooperiteatri kunstiline juht. Toona jõudis vaatajate ette kaks erakordset lavastust: Puccini „Turandot“, mille lavastas Christian von Goetz, ning ballett „Nureyev forever“, kus klaveri soolopartii esitas Botvinov.
Alexey Botvinov avastab aina uusi võimalusi klassikalise muusika tutvustamiseks. Ta on toonud kuulajate ette mitmeid uuenduslikke kontserdiprojekte, kus traditsioonilist klaveriõhtut on avardatud näiteks draamažanri või multimeedia võimalustega. Koostöös löökpillimängija Burhan Ocaliga loodi omanäoline kava „Piano and Drums“, kus klaverimuusika meistriteosed kõlavad põimituna orientaalsete rütmidega, projektid „Piano Light Show“ ning „4 Elements“ seovad muusika ja visuaalsed efektid põnevaks multimediaalseks müsteeriumiks.
2021. aastal tegid Alexey Botvinov ja viiuldaja Daniel Hope salvestuse Alfred Schnittke viiuli- ja klaverimuusikaga plaadifirmale Deutsche Grammophon, millele järgnes pärast Ukrainas puhkenud sõja algust salvestus heategevusprojekti „Music for Ukraine“ raames. Selle albumiga jõudis Ukraina klassikaline muusika esmakordselt paljudes riikides klassikalise muusika edetabelite esikohale. Septembris 2022 andsid Botvinov ja Hope välja uue salvestise Valentõn Sõlvestrovi muusikaga.
Hans Christian Aavik on üks Eesti väljapaistvamaid viiuldajaid, kes äratab oma mitmekülgse stiili ning selgelt eristatava kõlaga tähelepanu nii Eestis kui ka mitmel pool Euroopas. Aavik on Carl Nielseni nimelise rahvusvahelise konkursi I preemia laureaat (2022). Lisaks kahele eripreemiale sõlmis temaga lepingu plaadifirma Orchid Classics ning järgnevatel hooaegadel on ta tihe külaline Skandinaavia parimate orkestrite ees. Aastal 2022 pälvis Aavik Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, Saksamaa Usedomi muusikafestivali muusikapreemia ning Eesti Interpreetide Liidu Aasta Interpreedi tunnustuse.
Hooajal 2023/24 esines ta solistina selliste orkestrite ees nagu Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Festivaliorkester, Württembergi Kammerorkester, Tallinna Kammerorkester, Odense Sümfooniaorkester, Uppsala Kammerorkester, Eesti Sinfonietta, Brandon Hilli Kammerorkester jt; dirigentidest teeb ta koostööd Neeme Järvi, Paavo Järvi, Risto Joosti, Mihhail Gertsi, Olari Eltsi, Oksana Lynivi ja teistega.
Hans Christian Aavik alustas viiulimänguga Tabasalu muusikakoolis (õp Piret Kreek) ning jätkas õpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis õpetaja Kaido Välja juhendamisel. Alates 2017. aastast õppis ta Frankfurdis (Hochschule für Musik und Darstellende Kunst Frankfurt am Main) Erik Schumanni viiuliklassis ning kammermuusikat Angelika Merkle juhendamisel. Hans Christian on täiendanud end paljudes meistriklassides, sh Gerhard Schulzi, Steven Isserlise, Kolja Blacheri, Sophia Rahmani, Stephan Picardi, Jonathan Aneri, Florian Dondereri, Mihhail Gotsdineri, Robert Rozeki, Evan Rothsteini, Jan Repko juhendamisel.
Solistina on ta esinenud Stuttgardi Kammerorkestri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri, Tartu Ülikooli sümfooniaorkestri, Pärnu Linnaorkestri ning Jyväskylä sümfooniaorkestri ees. Aavik musitseerib Eesti Pillifondi ning perekond Sapožnini lahkel loal Giovanni Paolo Maggini viiulil (valmistatud ca 1610 Itaalias Brescias) ning Victor Fétique’i poognal (valmistatud ca 1930 Prantsusmaal). Aastast 2020 on Hans Christian Deutschlandstipendiumi stipendiaat, alates 2019. aastast toetab teda ühing Yehudi Menuhin Live Music Now Frankfurt am Main.
Karolina Aavik on silmapaistev noorema põlvkonna pianist, kes on pühendunud nii soolo- kui ka kammermuusikale, esinedes regulaarselt Euroopa mainekates kontserdisaalides. Ühine debüütalbum „AETERNUS“ koos viiuldaja Hans Christian Aavikuga ilmus 2021. aastal, järgneval aastal esineti duona mitmetel hinnatud festivalidel: Usedomi muusikafestival Saksamaal, Pärnu Muusikafestival, Tallinna Kammermuusikafestival ja Museumskonzerte Frankfurt.
Karolina Aavik alustas muusikalist haridusteed Narvas ja jätkas Tallinna Muusikakeskkoolis Ira Flossi klaveriklassis. Aavik jõudis nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadini Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias sooloklaveri erialal Sten Lassmanni juhendamisel. 2019. aastal siirdus ta Saksamaale, et õppida edasi kammermuusikat Frankfurdi Muusika- ja Kunstiakadeemias (Hochschule für Musik und Darstellende Kunst Frankfurt am Main – HfMDK) professor Angelika Merkle juhendamisel. Lisaks tudeeris ta HfMDK-s sooloklaverit professor Alexej Gorlatchi klassis. Alates 2021. aastast täiendas ta end Viinis professor Christoph Eggneri juhndamisel ning Viini Muusika ja Kunsti Erakõrgkoolis (Musik und Kunst Privatuniversität der Stadt Wien) tunnustatud professori Jevgeni Sinaiski juures.
Karolina on võitnud auhindu mitmetel konkurssidel nii solistina kui ka kammermuusikuna, nt Ilmari Hannikaineni kammermuusika konkusil Soomes ning Stasis Vainiūnase nimelisel rahvusvahelisel pianistide ja kammeransamblite konkursil Leedus. Mullu ilmus Karolina Aaviku ning Hans Christian Aaviku kontsertsalvestus hinnatud plaadifirma Deutsche Grammophoni uues noorte talentide sarjas „Rising Stars“ platvormil STAGE+.
Karolina Aavik on saanud arvukaid meistriklasse nimekatelt muusikutelt: Augustin Hadelich, Steven Isserlis, Antoine Tamestit, Christoph Eschenbach, Sophia Rahman, Erik Schumann, Julian Rachlin jpt. Alates 2019. aastast toetab Karolinat ühing Yehudi Menuhin Live Music Now Frankfurt am Main.
Marcel Johannes Kits on üks tuntumaid ja väljapaistvamaid Eesti noorema põlve tšelliste, kes on pälvinud auhinnalisi kohti nii kodu- kui ka välismaistel konkurssidel. Tähelepanu väärivaimaks saavutuseks on III koht maailma absoluutsesse tippu kuuluval kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis (2022). Marcel Johannes alustas tšelloõpinguid 5-aastasena Lembi Metsa ja Reet Metsa juhendamisel. Õpingud jätkusid Tallinna Muusikakeskkoolis, kus tema õpetajaks sai Laine Leichter ning gümnaasiumiklassides Mart Laas. Bakalaureusekraadi omandas ta Saksamaal Trossingeni Muusikaülikoolis professor Francis Goutoni juhendamisel, alates 2018. aastast jätkusid magistriõpingud professor Jens Peter Maintzi käe all Berliini Kunstide Ülikoolis. Kits on täiendanud end László Fenyö, Jan-Erik Gustafssoni, Marko Ylöneni, Maria Kliegeli, Jens-Peter Maintzi, David Geringase jpt meistrikursustel.
Solistina on Marcel Johannes esinenud kodumaiste orkestrite (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Tallinna Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester) kõrval ka paljude välismaiste orkestrite ees: Südwestdeutsches Kammerorchester Pforzheim, Müncheni Kammerorkester, Jena Filharmoonia Sümfooniaorkester, Karlsruhe Ülikooli Sümfooniaorkester, Läti Rahvuslik Sümfooniaorkester, Kymi Sinfonietta, Jyväskylä Sinfonia, Orchestra Ensemble Kanazawa (Jaapan) ja George Enescu Filharmooniaorkester (Rumeenia).
Aktiivse kammermuusikuna on Kits lava jaganud arvukate interpreetidega. Tihedam koostöö seob teda pianistide Sten Heinoja ja Rasmus Andreas Raidega, kellega koos on antud kontserte mitmel pool Eestis ning ka Berliinis. Pikki aastaid on ta mänginud ansamblis Trio ’95 koos viiuldaja Robert Traksmanni ja pianist Rasmus Andreas Raidega. Trio on astunud üles Eesti tähtsamates kontserdimajades ja võitnud auhindu rahvusvahelistel festivalidel.
Marcel Johannes Kits mängib Francesco Ruggieri 1674. aastal Cremonas valmistatud tšellol ja kasutab Prantsuse meistri Victor Fétique’i poognat, mis mõlemad on tema kasutusse andnud fond Deutsche Stiftung Musikleben. Ta on pälvinud Liechtensteini Muusikaakadeemia ja Eesti Interpreetide Liidu stipendiumi ning Eesti Kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära” (2019), teda on ka tunnustatud ka Eesti Interpreetide Liidu auhinnaga Aasta Interpreet (2019) ning PLMF preemiaga Noor Muusik (2022).
2015. aastal Odessas eestlaste vahetul toel asutatud Ukraina suurim klassikalise muusika festival „Odessa Classics“ toimub kolmandat aastat järjest väljaspool Ukrainat, emigratsioonis. Tänavuse festivali kontserdid jaotuvad vähemalt viie erineva Euroopa linna vahel, neist üks on traditsiooniliselt Tallinn. „Odessa Classics Tallinn“ ainus tänavune kontsert on pühendatud Ukraina tuntuimale kaasaegsele heliloojale Valentõn Sõlvestrovile.
Festivalil „Odessa Classics Tallinn“ on juhtiv roll Ukraina suurima klassikalise muusika festivali traditsiooni hoidmisel täiemahulise sõja tingimustes. Aastatel 2022 ja 2023 toimus Eestis „Odessa Classics“ raames kokku 11 kontserti Tallinnas, Viimsis, Laulasmaal ja Tartus, mis on aidanud säilitada festivali traditsiooni, rikastanud eesti muusikaavalikkust ja vedanud festivali toimumist üle kogu Euroopa. Festivali raames on Eestit külastanud maailmas tunnustatud interpreedid ning „Odessa Classics Tallinn“ avakontserdi 2022. aasta juunis kandis otse vahetult üle telekanal ARTE. Lisaks Tallinnale on festival jätkunud veel Vilniuses, Zürichis, Bremenis, Luzernis, Thessalonikis ja mujal.
Festivali traditsiooni hoidmisesse ja Ukraina ning Eesti vaheliste kultuurisidemete arendamisse võib panustada iga festivali külaline:
Kultuuripartnerluse SA
Kontonumber: EE822200221073282948
Märksõna: Odessa Classics Tallinn
Kultuuripartnerluse Sihtasutus on EMTA tulumaksusoodustusega ühingute nimekirjas.
Toetajad
Enn Pant, Sergei Sinitsyn
Meelis Saaresalu
Jüri Käo, NG Investeeringud
Tarmo Laanetu
Meelis Asi
Igor Berman, Elme Messer Gaas
UNESCO muusikalinn Tallinn
DefSecIntel Solutions OÜ
Täname ka kõiki teisi panustajaid, piletiostjaid, hea sõna levitajaid.